Praegune ehitatakse lineaarselt: uued hooned rajatakse toorainest, mis on kaevandatud maapõuest ja mida töödeldakse toodeteks. Kõigeks selleks kulub suur hulk energiat. Sellest protsessist täiesti eraldi töötab oma kirjutuslaua taga arhitekt, kelle projekti järgi ehitusmeeskond hoone valmis ehitab. Omavahel ei pruugi nad kunagi kohtuda, ühe spetsialisti tööst on teistel vaid hägune ettekujutus.
Materjali, millest hooned ehitatakse, liigutatakse pidevalt ühest kohast teise, alates kaevandamisest, transportimisest ning komponentideks töötlemisest kuni projektis ette nähtud asukohta paigaldamiseni. Hoone kasutamise ajal materjalid kuluvad, kasutajate vajadused ja eelistused muutuvad ning lõpuks, kui enam midagi üle ei jää, tuleb hoone lammutada. Hooneks kokku põimitud materjalid eraldatakse üksteisest jälle väiksemateks ühikuteks ning kuhjadesse tõstetud lammutusjäätmetele tuleb
järele veok.
Kuigi lammutusjäätmete taaskasutamise määr Eestis tõuseb, s.t materjali ei ladestata lihtsalt prügimäele, vaid suunatakse uuesti kasutusse, siis lammutamisel saadud materjali väärtus üldiselt siiski kahaneb. Statistika näitab, et betoon ja tellised võetakse taas kasutusele sajaprotsendiliselt. Selle taga on aga asjaolu, et neid kasutatakse pelgalt täiteks, nt ammendatud karjäärides. Energia, mis kulus selle materjali kaevandamiseks ja töötlemiseks, maetakse maha. See ei ole jätkusuutlik praeguses olukorras, kui ehitusmahu kasvuga kasvab proportsionaalselt ka lammutusjäätmete hulk. Ühtlasi on seesugune tegevus vastuolus jäätmeseadusega, mille kohaselt tuleb jäätmeis näha ressurssi, et vähendada nõudlust uute loodusvarade järele.